ELU ON ILUS- LA VIDA ES BELLA

    Heihhooo!  Ma olen kohutav kirjutaja, blogipidaja ja mul on häbi, sest ma lubasin iseendale enne vahetusaasta algust, et ma täiendan "seda" nii tihedalt kui võimalik. Upun häbilompi, ent mingem positiivsete asjade juurde.

Üks päev webcämmisin kullakalli Randoniga(tervitan), kes hetkel resideerub Šveitsi mägistel aladel koos imemaitsva suussulava šokolaadi ja alpijuustuga(?), ja ma jõudsin järeldusele, et minu eesti keel on selle kuuga nii halvaks muutunud, et ma ei suuda enam oma emakeeltki talutavalt rääkida. Juba selle blogi kirjutamine on täielik eneseületus.Kuna suhtlemine oma uute sõprade, pereliikmetega toimub nii hispaania kui ka inglise keeles, siis pean kurbusega tõdema, et väga tihti mõtlengi kas hispaania või inglise keeles. Suurepärane uudis on see, et ma saan enam-vähem kõigist igapäevastest asjadest aru. Edusamm, sest Uruguaysse saabudes ei osanud ma sõnakesti hispaania keel. Valetan.. Muidugi oskasin. Hola, adios, gracias, buenas noches- märkmisväärselt suur sõnavara.

  Mul on hetkel kevadvaheaeg muide(mis kohe-kohe läbi saab), aga ma siiski kirjutaksin paar sõna selle " Sigatüüka" elu kohta. Ma armastan seda kooli, aga pean tõdema, et ma igatsen eesti kooli ja õpetajaid. Minu ajaloo( tervitused Savile) ja füüsikaõpetaja on perverdid. Isegi õpilased hoiatasid mind nende eest. Hahaha. Igakord, kui nad mind näevad, ütlevad nad mulle eriti meela häälega hola ja siis ma saan järjekordse naerukrambi. Tegelikult on seda nii raske sõnadese panna, et milline see koolielu tegelikult välja näeb, sest see on nii võrd erinev. Õpetajad ja õpilased on nagu sõbrad, sest pole midagi imelikku selles, kui õpilane astub klassi ja ütleb: " Hola! Como andas?!( Tere, kuidas läheb?) ja sellele võib ka järgneda suudlus õpetaja põsele. Igal hommikul ,kui kooli jõuan, võtan ette järjekordse "musimaratoni" ehk tuleb läbi musutada kõik oma kallid klassikaaslased. See pole kohustuslik, ent kõik teevad seda. See on ilus algus päevale. Õpilased on siin kuidagi nii rahulikud ja väljapuhanud, ilmselt sellepärast, et koduseid töid peaaegu üldse ei ole ja õppida tuleb ainult töödeks, aga siis nad ka vinguvad, et appi nii raske,sure või maha. Mina aga naeran selle peale, sest koormus Eestis võrreldes siinse kooliga, on ikka väga suur. Kool algab kas 7.40 või 8.20 ja lõppeb hiljemalt kell pool 2. Tund kestab 45 minutit ja vahetund 5 minutit. Mu klassikaaslased on kõik väga sõbralikud, aga ma olen kuidagi väga täiskasvanu nende kõigi seas, sest ma ei karju ega naera üle klassi nagu hobune(tõsi). Mõned naeravad nii kõvasti üle terve klassi, et sel hetkel palun mina(täielik ateist) jumalat, et need väikesed saatanahakatised(olen kuri, jah) vait jääksid. Samuti pole midagi imelikku selles, kui keset tundi paberikuulid/lennukid mööda klassiruumi ringi lendavad, klassis ringi kõnnitakse ja tunnis elulistel teemadel filosofeeritakse(loe: kas sul boyfriend on?).. Paljud endised vahetusõpilased on öelnud:" my class was just a bunch of screaming children". Enam-vähem tõsi..Tunnid on täis diskussioone ja väga huvitav on isegi siis, kui ma mitte midagi aru ei saa. Inglise keele tund on täielik košmaar, sest tunnis räägitakse peamiselt hispaania keeles. Pole ime, et nad sellest keelest midagi ei jaga.

  Nädal-kaks tagasi sain "lapsepõlvetrauma". Tulin koolist koju, kõht jube tühi ja istusin rõõmsalt lauda. Mulle serveeriti ette suur taldrikutäis lihaga, mis nägi nii kuradima hea välja, et anna või otsad.. Hakkasin seda siis noaga nüsima ja seejärel hakkas see igast küljest verd "väljutama".Naeratus mu näolt kadus SEKUNDIGA. See liha oli küpsetatud ainult pealtpoolt, nõretas verest ja sinnapaika see söömine jäigi. Minust pole selle delikatessi sööjat. Ohhappyday! Taimetoitlast minust siiski ei saa, aga "pool-elus" liha ma ka nõus sööma ei ole.

    Toidust nii palju, et see on täis kolesterooli, rasvu, suhkrut ja kõike muud, mis soodustab kindlasti mingit südame ataki teket, aga te ei kujuta ette, kui hea siinne liha ja muu söök on. Iga lõunasöök pannakse mu ette pea terve lehm(noh, vahest veis, siga, jänes jms) eksole ja kui ma ei suuda kõike ära süüa, siis mu vahetusema ütleb, et ma söön nagu lind(anorexiiaa)Nälga mul ilmselgelt pole. Üks põhilisi asju mida süüakse on milanesa . See on liha, mis on kaetud muna ja leivapuruga ja seejärel ÕLIS praetud/küpsetatud . Enamasti süüakse seda majoneesiga, aga see on ikka selline kolesteroolipomm, et kui ma tahan siit riigist elusa ja tervena lahkuda, siis ei tohi ma endale seda delikatessi väga palju lubada.

       PS! Randon, sa võid minuga oma Šveitsi aadressi jagada, siis saan sulle ülimaitsvat Uru liha saata. Mwhahah.
   Üks asi mida ma ei salli on see, kui mulle öeldakse, et ma saan aasta aega puhkust. Kui see oleks puhkus, poleks ma seda seiklust üldse ette võtnudki. Ma siiski tulin siia, et õppida uut keelt, kultuuri. See kõik on nii vaimselt kui ka füüsiliselt äärmiselt kurnav, sest kõik asjad, keel, inimesed, KÕIK on mu ümber uus.( Ma pole mitte kunagi oma elus nii väsinud olnud kui praegu) Jah, tõsi see on, et ma ei pea kooliasju nii tõsiselt võtma, aga palun, ärge hõõruge mulle seda koguaeg nina alla. Aitäh
 Siin riigis on väga suur rõhk tagumikul. Tagumik on nagu nägu- kui sul on prink taguots, siis näokujul jms polegi väga tähtsust.  Anna , kes on hetkel Türgis, kirjutas oma blogisse:" Ankaras ma tundsin ennast tõesti nagu liikuv monument." Ma tunnen seda igapäev, kui ma kuhulegi välja lähen. Kuna ma olen Uruguay jaoks väga blond ja minu riietusstiil pole just väga Uruguaya, siis saadavad mind inimeste(enamasti siiski meessoostisikute) pilgud igal minu teekonnal. Palju kommentaare lendab kah, aga kuna mul on peaaegu alati tropid kõrvas, siis kuulen ainult mingisugust kuminat. 

  Pereelu. Väikeste asjade peale tõstetakse häält ja kuna mina, mitte hispaania keelt kõnelev vaene vahetusõpilane Eestist, midagi aru ei saa, siis kohati hakkab päris kõhe. Aga mul on traductor de Ismael, kes tõlgib mulle ümber ja siis ma vaikselt itsitan omaette,sest tüliõun oli nii väike ja mõttetu. Mu host-isa käib öösiti tööl. Tegeleb elektroonikaga, aga üks asi, millest ma siiamaani aru ei saa on see, et miks ta öösiti tööl käib.. Imelik. Peaaegu kõigil on koduabilised, sest niiiii raske on ju oma põrandaid ise puhastada. Tegelikult ma täiesti saan aru miks. Siin käiakse jalanõudega toas, host-ema pole just kõige suurem korraarmastaja ja minust pole eriti asja, et terve see hiiglaslik maja igapäev lapiga ületõmmata. Wuih, ma vihkan jalanõudega toas käimist. Kujutagem ette, et kõnnid rõõmsalt tänaval, naudid kaunist päikesepaistet ja oihh kogemata astud koera fekaali/väljaheite sisse. Seejärjel enam-vähem pühid oma jalanõu muru sisse puhtaks, ning lähed rõõmsal sammul koju ja kõnnid selle sama "siiski-veel-fekaalise" jalanõuga majas ringi. Junnid igalpool. Crazybiit.

Milanesa

Kujutate ette hakklihapirukat suhkru ja rosinatega?  KOHUTAV. Magus hakkliha! JUBE!

Koduaknast tehtud pildike.  Ja järgnevad pildid on mu naabruskonnast.

Presidendi " loss"--> pigem kodu..

Pildi point oli, et ma mingi piilun selle posti vahelt, aga mingid kurjad ronisid ette.

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

60m kodust.. haha. Halb.

Minu kodutänav!

Reimo ja Tõnis--jeeeee

Olen slave123.

 Juust kokteilikirssidega. Njämmaaa..
    Kui teil on küsimusi, shoooot!
       Oma klubiseiklustest ma siin rääkima ei hakka. >>>Klubid on täis karvaseid koledaid mehi. Olgu, mõni kena on ka..  Ejj, ma ei oskagi midagi muud enam kirjutada..Anjoo, meessoostisikud on üldiselt kenad.
 
A jaa minu aadress. Ootan nüüd kirjadesadu!!
Reconquista 411 Bis
C.P : 11000
Montevideo, Uruguay
 
 
Ps! Siin algas kevad. Kõik õitseb, elu on ilus!
    OLGE TUBLID! (L)